Tulekustutusvahendid on kustutustöödel kohustuslikud esemed, mille teised sageli tähelepanuta jätavad ja mida saab kasutada siis, kui seda hädasti vaja läheb. Eriti tänapäeva kõrghoonetes, kus on palju puitu, plastikut ja kangast kaunistusi, võib kord tulekahju korral korraliku tulekustutusvarustuse puudumisel tekkida katastroof.
Tulekustutid olid iidsetel aegadel väga lihtsad, ei midagi muud kui konksud, kirved, labidad, ämbrid jms. Esimese tõelise spetsiaalse tulekustuti leiutas 1816. aastal inglise kapten, Norfolki põliselanik Manby, ja see oli vaid üks või kaks trumlit, mis olid täidetud suruõhuga, mis sisaldas rohkem kui 1 liiter vett.
Sajandi keskpaigaks oli prantsuse arst Gallier leiutanud kaasaskantava keemilise tulekustuti. Segage tünnis naatriumvesinikkarbonaati ja vett ning kasutage teist klaaspudelit, et hoida väävelhapet tünni suus. Kasutamisel purustab pudeli löök, mis segab kemikaalid, tekitab süsihappegaasi ja surub vee tünnist välja.
1905. aastal leiutas Venemaa professor Laurent Peterburis vahtkustutusaine, mille käigus segati alumiiniumsulfaat naatriumvesinikkarbonaadi lahusega ja lisati stabilisaatorit. See suudab tõhusalt isoleerida hapnikku ja summutada leegi.
1909. aastal sai Davidson New Yorgis patendi süsihappegaasi kasutamisele süsiniktetrakloriidi pressimiseks tulekustutist – vedelikust, mis muutub leegi summutamiseks kohe raskemaks, mittesüttivaks gaasiks. Sellest ajast alates on ilmunud mitmesuguseid väikeseid tulekustuteid, nagu pulberkustutid ja vedela süsinikdioksiidiga tulekustutid.